Uus korter wordpressis

Istun bussis, et jõuda Stockholmi lennukile. Homme algab Borlänges kanakursus III Bob Bailey'ga ehk "chaining course". Saab's näha, kas kana-agility on õpetlikum kui koera-agility.

Bussis molutamist kasutan ära aga selleks, et oma kodulehtede ja blogimajandust korraldada. Tegelikult juba juunis kolisin oma BriskMind'i jutud wordpressi

http://briskmind.wordpress.com

Seega uusi jutte leiab nüüd säält.

So long, Marianne ...

Sellest on ikka päris kaua aega, kui viimati puhkust sihtotstarbeliselt kasutasin. 2007 … ee … ei olnud ma veel piisavalt selles asutuses töötanud, et suvel puhkust saada. Selle nädala, mis sügisel sain, kasutasin, et minna Sollentunasse Kathy Sdao ja Bob Bailey loenguid kuulama. 2008 võtsin osa puhkust märtsis, et saada osa Borlänges Bob Bailey sissejuhatavast kanakursusest. Suvel “raiskasin” oma puhkusenädalad Kangasalal Tommy Wireni ja Jaana juures jällegi kanu õpetades, ning sügisel seda sama taas Bob’i juhendamisel Rootsis tehes. Nüüd on mul aga päris puhkus 3 nädalat - isegi agility trenne ei anna ma praegu. Olen ära väsitanud oma koerad, kuna mul on neid aega nüüd treenida. Koerad suhtuvad minusse küll veel tolerantselt, liputades mõistvalt sabasid kui treeningsessiooni alustan, aga eks nad natuske väsinud juba on. Sest ka jalutada – joosta saab nüüd ka rohkem. Lisaks saan õhtuti lugeda ja muusikat kuulata, proovida ammu plaanis olnud Pinot Grigiot’sid ilma, et kardaks hommikul tööle sisse magada. Võin rahulikult unustada ennast kuulsa neurobioloogi Robert Sapolsky “sebraraamatusse” ja poole kõrvaga kuulata Marta Sebestyeni. Eile öösel käisime ka Vennaskonna kontserdil Genialistide klubis (sarjast – vanad mehed, aga varsa aru) – Trubetsky oli täpselt sama halb nagu alati. Küll oli nostalgiline. Huhh, peaasi, et reality liiga ruttu kätte ei tuleks …
Plaanis on veel Elo Tuglase päevikud, Herodotus ja Tšiilist pärit Pinot Noir ja käitumise neurobioloogia ja Anoukil koleda kõrvaletuleku kustutamine ja kultuursem muru kah.

eksamid elust enesest

Eile õhtul kella 21-ks oli mentaalne kollaps saabunud. Täidetud olid päeva peamised eesmärgid:
a) jõuda elusalt ja vigastusteta Tallinnasse
b) jõuda samas konditsioonis õhtul tartusse tagasi (eriti oluline eesmärk)
c) sooritada Trinyga kaks tunnelirada rõõmsas tujus ja heas seltskonnas
d) muu seas teha ära ka agility koolitaja atestatsiooni-eksam

Punktide a ja b kommentaariks niipalju, et kuigi omades juhilube alates aastast 2002, ei ole ma kunagi iseseisvalt liigelnud trassil Tartu - Tallinn - Tartu. Olen küll osav autosõitja liinil kodu - pood - maneezh -kodu Tartu linna piires, aga pikemad sõidud olen miskist alalhoiuinstinktist lähtudes ära jätnud. Sel korral paraku autojuhti käepärast polnud, seega lõin käega - "ükskord on ikka esimene kord". Kokkuvõttes, oli küll psüühiliselt väsitav tripp ja sai minnes ka Kiili valla kruusateedel müratud (täiesti planeerimatult), aga ellu ma jäin ja tõenäoliselt olen nüüd julgem mees kui enne.

Punkt c sai täidetud rahuldavalt. Tegime kaks veatut rada keskmiselt aeglases tempos. Trinyl lõppes umbes 2 nädalat tagasi jooksuaeg, seega on ta väga malbe ja tüüne, nii et kartsin isegi hullemat ujumist. Säilitasime mõlemad väga sundimatu meeleolu ja peale kommisöömist sai Triny lõpuks mul süles istuda ja ringi vaadata. Ta küsis juba soojendamise ajal, et kas tohiks mul matkatoolis istuda, aga mainisin talle siis, et sport enne ja tugitoolisport pärast :). Siinkohal jälle näide, kui lai on maailmas asjade valik, mida koerale preemiaks pakkuda.

Ja sooritatud sai ka punkt d. Huvitav kogemus. Kasutada olid Sveta algajate grupi koerad. Jeerum kui toredad koerad ja koerajuhid, ja mis kõige tähtsam - nad säilitasid lõpuni rahu minu erinevate hullude katsetuste peale "eest lõikamisega". Mina sain väga kasuliku õppetunni, kuidas oleks vaja tegelikult esmalt lihtsa katsega välja selgitada hetkel tundmatu koera + koerajuhi tase, ning siis alles tutvustada "mängu".

dusty Tuesday

Tegelikult küll esmaspäev, mis on olnud raske. Lisaks ebapiisavast puhkepäevade arvust põhjustatud väsimusele, on mul tohutu tolmuallergia. Tartulinnas nimelt valitsevad hetkel tolmutormid ja põud. Ühesõnaga, limaskestad on paistes ja nina tilgub. Seagripp, nagu ma oma osakonnas teatasin (tavaliselt ütlen endal linnugripi või lammaste katarraalse palaviku olevat :)).

Laupäeva veetsime Anoukiga koerakoolitajate baaskursusel eteldes. Kuna minu vaba ajaressurss on pehmelt öeldes närune, siis pabistasin ikka eelmisel nädalal tõsiselt, et kas suudan piisavalt sisuka seminari pidada. Siiski, lõpuks tuututasin 4 tundi, nii et polnud asigi. Suu oli kuiv, aga loodetavasti said kuulajad aimu operantsest tingimisest ja klikkimisest jne. Anouk sai targeti puudutamist näidata ja muidu julgestuseks klassinurgas istuda. Koeraga on ikka julgem kui ilma koerata.

unistus helesinisest koerast

Vahest kirjutan mõne pürenee lambakoera kasvatajaga, et otsida oma imaginaarsele ideaalkoerale potentsiaalseid vanemaid :). Tänu sellele tuleb aeg-ajalt kirjeldada oma unistuste koera. Niisiis, minu unenägudes on umbes 40 cm turjakõrgusega, 8,5 kg kaaluv, umbes SELLINE koer, võib-olla on ta hoopis blue-merle värvi SELLINE, ega tea. Ta on väike arglik närvihaige klähvija, kellel on mustad säravad silmad. Minu unistuste koer sebib pidevalt ringi ja otsib tegevust, ta ronib sülle ja käib närvidele. Ta lõhub majapidamises asju kui temaga juba 2 päeva pole trenni tehtud. Ta näeb välja nagu väike hull krants. Ta meenutab mulle minu tarka, aga mitte kõige aktiivsemat Trinyt. Ta viib mu haua äärele, aga õpetab mulle kannatlikkust ja alandlikkust.

Nutt ja prof. Miklosi

1. aprillil peab Helsinki Ülikoolis loengut Adam Miklosi, ungarlasest koerte ja huntide käitumise uurija.
Määäääää..ääää...ääää ma ei saa minna ... uuuu...äääää.

80% reegel

Valmistan ette ühte operantse tingimise seminari ja sellega seoses on mul aeg-ajalt probleeme viitamisega. No, et võtad miski "common knowledge'i" ja siis hakkad mõtlema, et oot-oot, aga kas on miskit alusartiklit ka, millele viidata.
Näiteks eile mõtlesin vanale heale praktikale, et kui oled saavutanud ligikaudu 80% edu uue asja õpetamisel. St, et max 8 kümnest kordusest on edukad, siis tuleks tõsta kriteeriumi ja liikuda edasi. Kui punnitada 80% suuremat kindlust mingi käitumise sooritamisel, siis tegelikult tekib juba seisak. Minu küsimus oli, et mis selle teadmise aluseks on. Õnneks on olemas tarku inimesi, kelle käest küsida. Sain oootamatult palju asjalikke vastuseid, millede hulgas isegi Bob Bailey oma. Rõõm oli lugeda, et ta on oma südameoperatsioonist toibunud ja valmis aktiivselt diskussima jälle põnevatel teemadel. Tuli välja, et seda põhimõtet kasutati juba Skinneri aegadel ja Brelandid tegid palju katseid, ning kogusid andmeid, millal kriteeriumi tõstes täpselt miski uue käitumise kiiremini kätte saab. Kuna Brelandid olid sellel ajal aktiivselt ABE bisnissis sees, siis loomulikult luges treeningu efektiivsus.

Samuti sain teada, et tegelikult ma ei peagi otsima vastust OC ajaloost, vaid päris baas energiakasutamise ja grupidünaamika põhimõtetest. Ühesõnaga, mõtlemist jagub.

Muu hulgas sain ka vihje artiklile, milles räägitakse "õppimiskõverast". Jutt ise siin:
http://ritter.ist.psu.edu/papers/ritterS01.pdf

mu teod on vaprad

domestication and dummies

Kuna ma ikka vahepeal loomade kognitsiooni vallas tehtud töödel silma peal hoian, siis leidsin ka täna midagi koerte kohta. Ühesõnaga siin üks populaarteaduslik ülevaade economist.com'st kodukoerte ja huntide intelligentsuse võrdlusest.
Not so dumb animals
Uuring toidab muidugi minu kodustamispõlgust :).

Ega inimesed tegelikult ka paremad pole ehk siis nalja ka:
"According to Men's Health magazine, 71% of American men believe their dogs understand them at some telepathic level. The Tonight Show's host, Jay Leno, suggested that this was because men and dogs share the same basic interests ("eat, sleep, play ball, and hump"). Recent research suggests psychological similarities between human and dog that might surprise even a comedian."

Nil desperandum

Sellel talvel sai Triny neja aastaseks. Kolmel aastal tema elust oleme me veetnud vähemalt ühe õhtu nädalas agility platsil. Sellest hoolimata võistleme alles A1 ja väga ei paistagi horisondil lootust nimega A2. Mõni inimene seebitaks juba poomisnööri (loomulikult enda jaoks, kes siis väikest karvast särasilma tappa tahaks), aga mitte mina. Vaatan meie võistlusraamatut ja erinevate kuivade ebaõnnestumist raporteerivate numbrite taga on minu jaoks väikesed isiklikud tiigrihüpped. Võistlus, kus Triny tuli esimest korda ilma põdemata avalikus kohas üle kiige. Võistlus, kus koer ei ehmatanud ennast kohtuniku peale pooleks. Võistlus, kus Triny oli kiire, aga minu rumala eksimuse tõttu tuli diskval. etc., etc. Mäletan kui käisime alles esimesi kuid treeningplatsil, siis ei julgenud Triinu isegi käppa kontaktpinnale panna - vist kartes, et poom või kiik ta alla neelab. Ja kui õudne tundus tädi treener, kes muide oli meil ka varem külas käinud ja sõber olnud, kuid trenniplatsil see varasem mulje ei lugenud. Ja kontaktpinna kartus kestis oma aasta.
Kui nüüd ausalt ära rääkida, siis eks me õieti läksimegi agility trenni, kuna see oli hea võimalus väikeseid teraapiatunde korraldada. Triny oli tulnud meie juurde 7 kuuse läikiva ja valvsa noorukina, omamata eelnevaid sotsialiseerimiskogemusi. Ta oli nii ilus, nii pinges, nii metsast linna toodud väikese kiskja moodi. Kartes igasuguseid anomaaliaid nagu jalutuskeppidega vanainimesed, inisevad väikelapsed, bussid, prügikotid jne.
Nüüd, need aastad hiljem on mul endiselt kartlik ja väheke reserveeritud koer, kes aga lõbusalt tuisates agility platsi poole tormab ja rõõmustab tuttavaid koer- ja inimsportlaseid kohates. Me võime ka võistlustel osaleda ilma, et stardis minestaks. Me küll muutume võõrast keskkonnast tulenevalt ettevaatlikult veniv-aeglaseks, aga me suudame vähemalt olla rahulikud ja keskenduda.
Ühesõnaga, väike Triny ongi tegelikult maailmavõitja - küll minu isikliku maailma igavesti A1 võistlev maailmavõitja, aga ikkagi. Teie ei näe seda, numbrid ei kinnita, aga meile ei ole see oluline.

Tegelikult on oluline klassikalise tingimise toimimise tunnistamine ja mitte sellele läbi sõrmede vaatamine. Pidage meeles koeraomanikud - "Pavlov istub teie õlal koguaeg" ja kui te jätate ta hooletusse, siis ta kasvab paksuks ja suureks, ning surub teid maadligi.

Mõeldes oma sõpradele terjeriomanikele ...

Näedsiis, nüüd ka teaduslikult tõestatud seos "koera paikapanemise" (paneks rohkem jutumärke kui saaks) ja agressiivsuse vahel.

http://www.sciencedaily.com/releases/2009/02/090217141540.htm

Little less emotions, baby

Kõigist Bob Bailey tarkadest sõnadest on mulle alati meeldinud kõige rohkem see "If you feel emotional, stop training!". See on ka selge, et treeningu juures ei aita õpetused - "ole karmim" või "ole leebem või "ole rõõmsam" vms. Paraku on ikka treeningul oluline täpsus, õige ajastus, õige kinnistamise sagedus ja õigeaegne kriteeriumi muutmine. Sellest ajast kui lähemalt operantse tingimisega tutvust tegin, on need põhimõtted tungimas ka minu tavalisse ellu. Ma olen aru saanud, et ei pea taluma liiga emotsionaalseid, ja seega energiat röövivaid seltskondi/inimesi - nii tööl kui ka puhkuse ajal. Vaikse ateistina naeran, et minu jumal on tegelikult "operantne tingimine". Bioloogina on eriti kummaline sellise saavutuseni jõuda, kuna biheivioriste üldistamast me ei väsi :))).

ninnu & nännu

http://www.cbsnews.com/video/watch/?id=4696315n

Loomulikult on mul nõrkus selliste loomavideote suhtes. Lisaks on sääl videos lahedalt "ebanormaalne" elevantide taustamaastik. See tundub nii kohatu, et päris muigama paneb. Sama efektne oleks kui meil Veriora lähedal männimetsas kaelkirjakud ringi kappaks.

mina olen sõda

Miks veterinaarid küsivad teisi küsimusi kui evolutsioonibioloogid? Kas meedikute ajuehitus erineb keskmise bioloogi omast? Kas kognitiivpsühholoog ja ökoloog võivad saada asjadest samamoodi aru? Kas? Miks? Kuidas? Kes?

Tahan ajada oma asja. Asja nimi oleks vist kognitiivökoloogia.

kanad munad kanad

Viies päev Borlänges "cuing and criteria workshopil". Uued kanad - uued apsakad treeningus. Uus tore lauanaaber Soomest, Tampere tehnikaülikooli professor - kolme habekolli omanik.

Unetus Arlandal

Jälle olen oma yleorganiseeritud eneseharimisyrituste ohver. Yleeilsest saadik teel olles matkasin läbi Helsingi - Kauniaise Arlandale ja nyyd ootan 5 tundi hommikust rongi, et suunduda edasi Faluni poole Borlängesse. Loomulikult on Marie kutsunud sinna Bob Bailey ja esmaspäeva hommikul kell 9 ehk siis umbes kaheksa tunni pärast algab kanakursus kaks ehk "cuing and criteria".

Helsingis sain kuulata jälle Kathy Sdao'd. Seekord teemal: "Treating aggression and anxiety using classical conditioning". Ohh, oli taaskord intensiivne ja poindirikas. Lootsin, et ta räägib rohkem loomaaia loomadest. Lopus oli juttu ja video E.T. the merielevandist. Mind ajab selle looma video alati hulluks, kuna mul on kodus yks samasugune isane olend. E.T. ja Gershwin on nii ajuvabalt sarnased. Ma moistan väga hästi, miks Kathy Sdao ei suuda kunagi loomaaeda kylla minnes merielevantide juurde minna. Ma ei suudaks isegi moelda, et mind minu koertest lahutataks.

Yritan lähiajal väikese artikli Kathy seminarist teha.

Kui oleks tädil rattad all ...

Aga kui ühel päeval ongi tädil rattad all, siis näeb asi välja nagu sellel videolSIIN.
Ehk siis suvel kui minu pika lunimise peale T Tallinnast oma vana rula ära tõi, saime alustada rulatreeningutega. Mõtlesin seda õpetada just shoti terjer Anouk'ile, kuna temaga just eriti palju muud pääle hakata pole. Samas on inetu kui koer nurgas tolmu kogub ja ainult 3 korda päevas pargis puu all istumas käib.

Natuke treeninguprotsessist:
1. Harjutasin koera rulalaua pealt sööma.
2. Seejärel sheipisin teda käppasid rula peale panema.
3. Siis premeerisin koera rulalaua peal püsimise eest. Seejärel tekkis seisak, kuna ta raibe ei tahtnud enam laua pealt maha tulla. Kui ühel päeval pidin Anouk'i rulaga peaaegu koju lükkama, siis sain aru, et tuleks liikuda punkti 4.
4. Sheibin jalad maas rulalaua liikuma lükkamist. Eee... ega ikka alati sheibi küll, vahepeal tuleb ikka lure'da ka, kuna shotika mälumaht on suht piiratud
5. Parematel päevadel lükkab lauda ja siis hüppab peale, et 3 meetrit edasi sõita.
6. Jätkame ...

Vähe aga hästi

Hea uudis neile, kel pole aega iga päev koeraga trenni teha :).
SIIN

Päeva nael või ehk naela päev ...

Tänast teadmistepäeva (tuntud ka kui ülemaailmne rahupäev)kaunistab üks lugu ühest Tartulinna koolist, kus A.T. on natuke arvutiõpetaja. Nimelt soovitanud kooli direktor täna - esimesel koolipäeval - kõigil õpetajatel läbi lugeda Karen Pryor'i "Ära koera maha lase" (Don't shoot the dog), mis hiljuti eestikeelsena ilmus. Väga nutikas direktor!!!

Natural History

How Dogs Came to Run the World

Reinforcing fear?!!??

Viimastel päevadel on ARF-listis (Animal Reinforcement Forum) olnud elav arutelu selle üle, kas hirmu on võimalik kinnistada. S.t. operantse tingimise abil. No, et keegi oli kaevanud üles sellise asja:

Hart & Hart (1985) wrote (p. 210): "Unhabituated fears may also be enhanced by the owner's attempting to comfort the animal when it shows signs of fear." They added: "This comforting is rewarding to the animal, so it learns that the fear which comes naturally also pays off in terms of extra comfort and affection."

Source:
Hart, B.L. & Hart, L.A. (1985). Canine and Feline Behavioral Therapy. Philadelphia: Lea & Febiger.

Kõlas piisavalt intrigeerivalt ja jaburalt, ning seega käivitas väga huvitava diskussiooni, mida saab jälgida ka minu teada listiga liitumata
https://listserv.indiana.edu/cgi-bin/wa-iub.exe?A1=ind0808d&L=arf-l

Enamus arvas siiski, et hirmu ei saa kinnistada operantselt, kuna hirm ei ole käitumine, vaid emotsiooni moodi asi. Kõlab loogiliselt. Siiski sai kaasa mõelda teemal, et kuna hirmuga hakkab loomake teistmoodi käituma (nt. ronib voodi alla v. puuri), siis viimatinimetatut on küll võimalik kinnistada. Mulle muidugi pakkusid jällegi huvi Indiana Ülikooli onu EduardoFernandez'e sõnavõtud.

Learning genes

Berliini ülikooli teadlased avastasid esimesed "õppimise geenid", mis on seotud operantse tingimisega äädikakärbsel (Drosophila). Artikkel ise asub SIIN.
Minu jaoks oli kõige huvitavam tulemus see, et klassikaline ja operantne süsteem interakteeruvad teineteisega hierarhiliselt - nii, et klassikalised ennustajad on eelistatud operantsetele. See oli küll esimene selline avastus ja lisaks vaid drosofilaga saadud, aga millegipärast usun, et sarnane muster leidub ka selgroogsete õppimises. Miks muidu on nii raske hirmu vms. tingimustes õppida või treenida argu ja agressiivseid loomakesi. Seega, ootame huviga katseid hiirte ja rottidega.

Don't be a chicken, run for a good cause!

Läbi on neli päeva Kangasalal Tommy Wireni "criteria workshopil" ja mulle tundub, et ma hakkan juba hämaralt aimama, mis see loomade treenimine on. Tänud muidugi ka minu tarkadele õpetajatele Berttale ja Matildale, keda näete alloleval fotol mõtliku näoga mööda lauda müttamas. Kodus Trinyga viisakat kõrvalkäiku tegema hakates tulid mu sõbrad mulle jälle meelde ja oh imet "click for action, feed for position" kohe toimiski. Huvitav, miks peab mingite ideede ellurakendamiseks alati õiget aega ootama? Ma ju teadsin teooriat enne ka, aga õigesti seda ei rakendanud. Soovin jõuluvanalt paremat ühendust aju ja käe vahel, olen olnud hea laps küll.

Imejanu ja lihtne elu

Midagi võluvat ja vaimukat minu päevadepikkuse segaduse (te ei tea, millest jutt - aga ma ei viitsi hetkel seletada ka. nüüd tuleks arrogantselt irvitav emotikon.) krooniks.
http://www.loodus.ee/populaar/dawkins/

... the more I grow the less I know ...

Või siis, et "the more you think you know, the less you grow". Aga kes seda ikka usub.

http://seab.envmed.rochester.edu/jeab/articles/2008/jeab-89-02-0247.pdf

Leidsin selle - päris uue - JEAB'i jutu kui mõtlesin jõuetult, mida öelda vastulauseks seltsimeestele koeraomanikele, kes foorumis X vahutavad mingist karja juhtimisest ja vastu hakkavate dooomiiineeerivaate kutade maha surumisest. Päris õõvastav oli sellist kräppi foorumist lugeda. Peaks teinekord lugemata jätma. Tehtud - mõeldud!

Aga Teie nautige seda ülevaate-artiklit koera-inimese koosolemisest - avaneb ülalolevale lingile klikates.

Poliisikoirat

Soome Poliisikoira ajakiri on kättesaadav võrgus täiesti tasuta. 2008 aasta esimeses numbris on päris palju ruumi eraldatud operantse tingimise tutvustamisele politseionudele ja -tädidele. Ehk siis Tommy ja Jaana on teinud tublit tööd jõudmaks politseikoerte händleriteni.

http://www.suomenpoliisikoirayhdistys.fi/Lehti/PKOIRA_1_08_txt.pdf

Millegipärast on nii, et inimesed usuvad paremini töötavaid koolitusmeetodeid, kui neid kasutavad mingil määral "autoriteetsed instantsid" - no nagu politsei. Mul on nüüd õnnestunud päris erinevate riikide politseid lähedalt näha. Märtsikuus Borlänges Bob Bayley kanakursusel oli terve hulk narko- ja otsingukoera inimesi Hollandi politseist. Ja maikuus Kangasalas Tommy "stimulus control" workshopil külastas meid üks Singapuri politsei tegelane.
Mis muud kui tuleb rõõmustada, et teaduslikult uuritud meetodid "õigetele" inimestele on meeldima hakanud.

Rrrrebaste kodustamisest

Kodustamine ja "kodustatud" - misiganes see tegelikult tähendab - loomad mind ei köida, aga siin mitmete uurimisgruppide huvitavad tööd ja tulemused rebastega.
http://cbsu.tc.cornell.edu/ccgr/behaviour/Index.htm

Anatoolia lambakoerad

Siin link ühele anatoolia lambakoerte kodulehele.
http://www.anatolians-of-zaltana.com

Ma ei hakkagi varjama oma sümpaatiat primitiivsete karjavalvekoerte suhtes. Anatoolikutest ei olnud ma varem lugema juhtunud, aga sattusin sinna lehele kuna need konkreetsed koerad on komplektis koos oma klikkerkoolitajast perenaisega, kes mulle väga südamelähedaselt kirjutab näiteks kriitiliselt "dominantsusteooriast" ja oma eelnevatest huvitavatest kogemustest tava koeratreeneritega.

Kardan ainult, et anatoolia lambakoerad, nagu kõik teised primitiivsed ja liiga intelligentsed tõud varsti täiesti hääbuvad ... Ah, vaadake kodulehte ja tundke kadunud aegade hõngu.

Chicken whisperer

Tänane hommik tabas mind suure üllatusega. Kolm kirja Sonialt - minu märtsikuise kanatreeningu lauanaabrilt. Kirjad sisaldasid üüratuid attachmente miljoni fotoga. Meenusid varakevadine lumine Rootsi, Hollandi politseikoeramehed, Marie ja Bob, ning pidev aasimine "hobulausujate" ja "koerakuulajate" aadressil ... Täpsemalt oli tegemist "Introduction and discrimination" workshopiga, tegime ka "stimulus reversal" katseid. See oli alles algus. Juuli lõpus lähen juba kolmandat korda kanu treenima - seekord "Criteria" workshopile Tommy Wireni ja Jaana Rajamäki juhendamisel.

Miiniotsijad hamsterrotid

Soomlaste klikki listis oli eile postitus lingiga reportaazhile miiniotsijatest rottidest Mosambiigis (African giant pouch rat (Cricetomys gambianus)).
http://www.spiegel.de/video/video-32247.html

Kuna kõik inimesed vist noorest peast saksa keelt ei ole õppinud, siis siin väike sisukokkuvõte. (Video on siiski vaatamist väärt ka ilma 100% keelest arusaamiseta.):

Niisiis - kuigi sõda lõppes Mosambiigis juba 15 aastat tagasi, astub pea iga päev keegi maamiini otsa. Klassikalised miiniotsimis- ja kahjutukstegemise meetodid on kallid ja aeglased. Belglaste eestvedamisel otsitakse Mosambiigis nüüd miine uute meetoditega ehk siis treenitud hamsterrottide abil.
Rotikoolitaja Mkumbo kommentaar:
"Rotid on sotsiaalsed, hõlpsasti treenitavad ja nende pidamine on kerge. Rottide intelligentsuse tõttu on õpetamisprotsess ka väga kiire."
Samuti on need närilised kaalult väga kerged ja ei pane miine plahvatama. Hea haistmise abil leiavad nad miini üles ja teatavad leiust. Seejärel võtavad demineerijad töö üle.

Vendeline Emmanuel, rotitreener räägib oma tegevuse saateks:
"Kui rott leiab miini siis klikin ja annan maiust."
2 koolitatud rotti otsib ühe 200m2 suuruse maatüki läbi ühe tunniga.

Mosambiigis arvatakse olevat veel alles sadu tuhandeid miine maa sees ja isegi nende nutikate rottide abil võtab maa miinidest puhastamine aega veel mitmeid aastaid.

Üks artikkel Mosambiigi projektist ka inglise keeles:
http://www.time.com/time/world/article/0,8599,1811203,00.html