80% reegel

Valmistan ette ühte operantse tingimise seminari ja sellega seoses on mul aeg-ajalt probleeme viitamisega. No, et võtad miski "common knowledge'i" ja siis hakkad mõtlema, et oot-oot, aga kas on miskit alusartiklit ka, millele viidata.
Näiteks eile mõtlesin vanale heale praktikale, et kui oled saavutanud ligikaudu 80% edu uue asja õpetamisel. St, et max 8 kümnest kordusest on edukad, siis tuleks tõsta kriteeriumi ja liikuda edasi. Kui punnitada 80% suuremat kindlust mingi käitumise sooritamisel, siis tegelikult tekib juba seisak. Minu küsimus oli, et mis selle teadmise aluseks on. Õnneks on olemas tarku inimesi, kelle käest küsida. Sain oootamatult palju asjalikke vastuseid, millede hulgas isegi Bob Bailey oma. Rõõm oli lugeda, et ta on oma südameoperatsioonist toibunud ja valmis aktiivselt diskussima jälle põnevatel teemadel. Tuli välja, et seda põhimõtet kasutati juba Skinneri aegadel ja Brelandid tegid palju katseid, ning kogusid andmeid, millal kriteeriumi tõstes täpselt miski uue käitumise kiiremini kätte saab. Kuna Brelandid olid sellel ajal aktiivselt ABE bisnissis sees, siis loomulikult luges treeningu efektiivsus.

Samuti sain teada, et tegelikult ma ei peagi otsima vastust OC ajaloost, vaid päris baas energiakasutamise ja grupidünaamika põhimõtetest. Ühesõnaga, mõtlemist jagub.

Muu hulgas sain ka vihje artiklile, milles räägitakse "õppimiskõverast". Jutt ise siin:
http://ritter.ist.psu.edu/papers/ritterS01.pdf