Nutt ja prof. Miklosi

1. aprillil peab Helsinki Ülikoolis loengut Adam Miklosi, ungarlasest koerte ja huntide käitumise uurija.
Määäääää..ääää...ääää ma ei saa minna ... uuuu...äääää.

80% reegel

Valmistan ette ühte operantse tingimise seminari ja sellega seoses on mul aeg-ajalt probleeme viitamisega. No, et võtad miski "common knowledge'i" ja siis hakkad mõtlema, et oot-oot, aga kas on miskit alusartiklit ka, millele viidata.
Näiteks eile mõtlesin vanale heale praktikale, et kui oled saavutanud ligikaudu 80% edu uue asja õpetamisel. St, et max 8 kümnest kordusest on edukad, siis tuleks tõsta kriteeriumi ja liikuda edasi. Kui punnitada 80% suuremat kindlust mingi käitumise sooritamisel, siis tegelikult tekib juba seisak. Minu küsimus oli, et mis selle teadmise aluseks on. Õnneks on olemas tarku inimesi, kelle käest küsida. Sain oootamatult palju asjalikke vastuseid, millede hulgas isegi Bob Bailey oma. Rõõm oli lugeda, et ta on oma südameoperatsioonist toibunud ja valmis aktiivselt diskussima jälle põnevatel teemadel. Tuli välja, et seda põhimõtet kasutati juba Skinneri aegadel ja Brelandid tegid palju katseid, ning kogusid andmeid, millal kriteeriumi tõstes täpselt miski uue käitumise kiiremini kätte saab. Kuna Brelandid olid sellel ajal aktiivselt ABE bisnissis sees, siis loomulikult luges treeningu efektiivsus.

Samuti sain teada, et tegelikult ma ei peagi otsima vastust OC ajaloost, vaid päris baas energiakasutamise ja grupidünaamika põhimõtetest. Ühesõnaga, mõtlemist jagub.

Muu hulgas sain ka vihje artiklile, milles räägitakse "õppimiskõverast". Jutt ise siin:
http://ritter.ist.psu.edu/papers/ritterS01.pdf

mu teod on vaprad

domestication and dummies

Kuna ma ikka vahepeal loomade kognitsiooni vallas tehtud töödel silma peal hoian, siis leidsin ka täna midagi koerte kohta. Ühesõnaga siin üks populaarteaduslik ülevaade economist.com'st kodukoerte ja huntide intelligentsuse võrdlusest.
Not so dumb animals
Uuring toidab muidugi minu kodustamispõlgust :).

Ega inimesed tegelikult ka paremad pole ehk siis nalja ka:
"According to Men's Health magazine, 71% of American men believe their dogs understand them at some telepathic level. The Tonight Show's host, Jay Leno, suggested that this was because men and dogs share the same basic interests ("eat, sleep, play ball, and hump"). Recent research suggests psychological similarities between human and dog that might surprise even a comedian."

Nil desperandum

Sellel talvel sai Triny neja aastaseks. Kolmel aastal tema elust oleme me veetnud vähemalt ühe õhtu nädalas agility platsil. Sellest hoolimata võistleme alles A1 ja väga ei paistagi horisondil lootust nimega A2. Mõni inimene seebitaks juba poomisnööri (loomulikult enda jaoks, kes siis väikest karvast särasilma tappa tahaks), aga mitte mina. Vaatan meie võistlusraamatut ja erinevate kuivade ebaõnnestumist raporteerivate numbrite taga on minu jaoks väikesed isiklikud tiigrihüpped. Võistlus, kus Triny tuli esimest korda ilma põdemata avalikus kohas üle kiige. Võistlus, kus koer ei ehmatanud ennast kohtuniku peale pooleks. Võistlus, kus Triny oli kiire, aga minu rumala eksimuse tõttu tuli diskval. etc., etc. Mäletan kui käisime alles esimesi kuid treeningplatsil, siis ei julgenud Triinu isegi käppa kontaktpinnale panna - vist kartes, et poom või kiik ta alla neelab. Ja kui õudne tundus tädi treener, kes muide oli meil ka varem külas käinud ja sõber olnud, kuid trenniplatsil see varasem mulje ei lugenud. Ja kontaktpinna kartus kestis oma aasta.
Kui nüüd ausalt ära rääkida, siis eks me õieti läksimegi agility trenni, kuna see oli hea võimalus väikeseid teraapiatunde korraldada. Triny oli tulnud meie juurde 7 kuuse läikiva ja valvsa noorukina, omamata eelnevaid sotsialiseerimiskogemusi. Ta oli nii ilus, nii pinges, nii metsast linna toodud väikese kiskja moodi. Kartes igasuguseid anomaaliaid nagu jalutuskeppidega vanainimesed, inisevad väikelapsed, bussid, prügikotid jne.
Nüüd, need aastad hiljem on mul endiselt kartlik ja väheke reserveeritud koer, kes aga lõbusalt tuisates agility platsi poole tormab ja rõõmustab tuttavaid koer- ja inimsportlaseid kohates. Me võime ka võistlustel osaleda ilma, et stardis minestaks. Me küll muutume võõrast keskkonnast tulenevalt ettevaatlikult veniv-aeglaseks, aga me suudame vähemalt olla rahulikud ja keskenduda.
Ühesõnaga, väike Triny ongi tegelikult maailmavõitja - küll minu isikliku maailma igavesti A1 võistlev maailmavõitja, aga ikkagi. Teie ei näe seda, numbrid ei kinnita, aga meile ei ole see oluline.

Tegelikult on oluline klassikalise tingimise toimimise tunnistamine ja mitte sellele läbi sõrmede vaatamine. Pidage meeles koeraomanikud - "Pavlov istub teie õlal koguaeg" ja kui te jätate ta hooletusse, siis ta kasvab paksuks ja suureks, ning surub teid maadligi.

Mõeldes oma sõpradele terjeriomanikele ...

Näedsiis, nüüd ka teaduslikult tõestatud seos "koera paikapanemise" (paneks rohkem jutumärke kui saaks) ja agressiivsuse vahel.

http://www.sciencedaily.com/releases/2009/02/090217141540.htm