Nil desperandum

Sellel talvel sai Triny neja aastaseks. Kolmel aastal tema elust oleme me veetnud vähemalt ühe õhtu nädalas agility platsil. Sellest hoolimata võistleme alles A1 ja väga ei paistagi horisondil lootust nimega A2. Mõni inimene seebitaks juba poomisnööri (loomulikult enda jaoks, kes siis väikest karvast särasilma tappa tahaks), aga mitte mina. Vaatan meie võistlusraamatut ja erinevate kuivade ebaõnnestumist raporteerivate numbrite taga on minu jaoks väikesed isiklikud tiigrihüpped. Võistlus, kus Triny tuli esimest korda ilma põdemata avalikus kohas üle kiige. Võistlus, kus koer ei ehmatanud ennast kohtuniku peale pooleks. Võistlus, kus Triny oli kiire, aga minu rumala eksimuse tõttu tuli diskval. etc., etc. Mäletan kui käisime alles esimesi kuid treeningplatsil, siis ei julgenud Triinu isegi käppa kontaktpinnale panna - vist kartes, et poom või kiik ta alla neelab. Ja kui õudne tundus tädi treener, kes muide oli meil ka varem külas käinud ja sõber olnud, kuid trenniplatsil see varasem mulje ei lugenud. Ja kontaktpinna kartus kestis oma aasta.
Kui nüüd ausalt ära rääkida, siis eks me õieti läksimegi agility trenni, kuna see oli hea võimalus väikeseid teraapiatunde korraldada. Triny oli tulnud meie juurde 7 kuuse läikiva ja valvsa noorukina, omamata eelnevaid sotsialiseerimiskogemusi. Ta oli nii ilus, nii pinges, nii metsast linna toodud väikese kiskja moodi. Kartes igasuguseid anomaaliaid nagu jalutuskeppidega vanainimesed, inisevad väikelapsed, bussid, prügikotid jne.
Nüüd, need aastad hiljem on mul endiselt kartlik ja väheke reserveeritud koer, kes aga lõbusalt tuisates agility platsi poole tormab ja rõõmustab tuttavaid koer- ja inimsportlaseid kohates. Me võime ka võistlustel osaleda ilma, et stardis minestaks. Me küll muutume võõrast keskkonnast tulenevalt ettevaatlikult veniv-aeglaseks, aga me suudame vähemalt olla rahulikud ja keskenduda.
Ühesõnaga, väike Triny ongi tegelikult maailmavõitja - küll minu isikliku maailma igavesti A1 võistlev maailmavõitja, aga ikkagi. Teie ei näe seda, numbrid ei kinnita, aga meile ei ole see oluline.

Tegelikult on oluline klassikalise tingimise toimimise tunnistamine ja mitte sellele läbi sõrmede vaatamine. Pidage meeles koeraomanikud - "Pavlov istub teie õlal koguaeg" ja kui te jätate ta hooletusse, siis ta kasvab paksuks ja suureks, ning surub teid maadligi.