eksamid elust enesest

Eile õhtul kella 21-ks oli mentaalne kollaps saabunud. Täidetud olid päeva peamised eesmärgid:
a) jõuda elusalt ja vigastusteta Tallinnasse
b) jõuda samas konditsioonis õhtul tartusse tagasi (eriti oluline eesmärk)
c) sooritada Trinyga kaks tunnelirada rõõmsas tujus ja heas seltskonnas
d) muu seas teha ära ka agility koolitaja atestatsiooni-eksam

Punktide a ja b kommentaariks niipalju, et kuigi omades juhilube alates aastast 2002, ei ole ma kunagi iseseisvalt liigelnud trassil Tartu - Tallinn - Tartu. Olen küll osav autosõitja liinil kodu - pood - maneezh -kodu Tartu linna piires, aga pikemad sõidud olen miskist alalhoiuinstinktist lähtudes ära jätnud. Sel korral paraku autojuhti käepärast polnud, seega lõin käega - "ükskord on ikka esimene kord". Kokkuvõttes, oli küll psüühiliselt väsitav tripp ja sai minnes ka Kiili valla kruusateedel müratud (täiesti planeerimatult), aga ellu ma jäin ja tõenäoliselt olen nüüd julgem mees kui enne.

Punkt c sai täidetud rahuldavalt. Tegime kaks veatut rada keskmiselt aeglases tempos. Trinyl lõppes umbes 2 nädalat tagasi jooksuaeg, seega on ta väga malbe ja tüüne, nii et kartsin isegi hullemat ujumist. Säilitasime mõlemad väga sundimatu meeleolu ja peale kommisöömist sai Triny lõpuks mul süles istuda ja ringi vaadata. Ta küsis juba soojendamise ajal, et kas tohiks mul matkatoolis istuda, aga mainisin talle siis, et sport enne ja tugitoolisport pärast :). Siinkohal jälle näide, kui lai on maailmas asjade valik, mida koerale preemiaks pakkuda.

Ja sooritatud sai ka punkt d. Huvitav kogemus. Kasutada olid Sveta algajate grupi koerad. Jeerum kui toredad koerad ja koerajuhid, ja mis kõige tähtsam - nad säilitasid lõpuni rahu minu erinevate hullude katsetuste peale "eest lõikamisega". Mina sain väga kasuliku õppetunni, kuidas oleks vaja tegelikult esmalt lihtsa katsega välja selgitada hetkel tundmatu koera + koerajuhi tase, ning siis alles tutvustada "mängu".